Mida teeks tulevane kultuuriminister 500 miljoni kooniga?
Eesti Päevaleht
Homme on valimised. Andres Keil palus suuremate erakondade kultuurispetsialistidel (kultuuriministri kandidaatidel) vastata mõnedele lihtsatele, ent põhjapanevatele küsimustele. Minge valima, sest kes ei vali, on neli aastat hääletu!
Isamaa ja Res Publica Liit
Mis on pikas perspektiivis suurimad ohud eesti keele ja rahvuskultuuri säilimisele? Mis samme astuksite praegu, et neid ohte minimeerida?
Eesti keel on ohus niipea, kui me ei suuda seda arendada ja keele kasutusala laiendada. Me tahame õpetada eesti keele selgeks arvutile ja Eestis elavatele inimestele, kes seda veel ei oska. Keele infotehnoloogiline areng ja korralik terminoloogia võimalikult paljudes valdkondades on väga tähtis ja riik peab selle nimel rohkem panustama.
Keeleinspektsioonist tahame teha laiema pädevusega keeleameti. Keelel on otsemõju ka kultuurile, sest eesti kultuur püsib emakeelsusel. Kultuuripoliitika häda on see, et kultuuri vahetu looja on jäetud tagaplaanile. Meie kultuuripoliitika on eeskätt loojale võimaluste andmine.
Milline on kultuuriministeeriumi ja kultuuriministri portfelli staatus praeguses valitsuses? Millisena näeksite kultuurministeeriumi ja -ministri positsiooni ideaalis, kuidas seda saavutada?
Kahjuks on kultuur praegu Eesti poliitika äärealal. Õieti pole see ühegi valitsuse jaoks olnud keskse tähtsusega ministeerium. Algul oli põhjuseks rahapuudus, nüüd muud probleemid. Praegu meenuvad ministeeriumiga seoses Sakala lammutamine ja ringhäälingu politiseerimise katse. Ministeeriumi juhtimine peab olema erapooletu ja demokraatlik, siin ei tohi ühte kultuurivaldkonda teiste vastu välja mängida või teha otsuseid parteipoliitilistest huvidest lähtudes.
Kas kultuuri rahastamine riigieelarvest on piisav? Kui ei, siis millised oleks võimalikud lahendused – kuidas rahastamist parandada?
Ei ole piisav. Riigieelarve üldmaht kasvab kiiremini kui kultuuri rahastamine. Me rõhutame ennekõike vajadust kahekordistada kultuurkapitali loomingutoetuste osa. Praegu täidab kultuurkapital pahatihti ministeeriumi muude eelarvetühikute täitmise otstarvet. Selle jaoks tuleb siiski riigieelarvest lisaraha leida, samuti suunaksime hasartmängumaksust laekuvat raha rohkem loovkultuurile ja leiaksime suurehitiste jaoks muid vahendeid. Ka erasektori ja omavalitsuste roll peaks olema suurem. Näiteks Soomes on omavalitsuste roll kas või teatrite rahastamisel märgatavalt suurem.
Leidke palun kolm põhilist punkti, mille poolest erineb teie erakonna nägemus kultuuripoliitikast “konkurentide”, teiste praeguste parlamendierakondade omast.
Rohkem tähelepanu loovisikutele kultuurkapitali ja muid meetmeid kasutades.
Muinsuskaitse ja miljööteadlikkuse rõhutamine, näeme suurt probleemi nn koleplaneeringute pealetungis.
Eesti Rahva Muuseumi puhul ei ole probleem üksnes uue hoone vajaduses. Tahame luua ühtse rahvusmuuseumi Eesti Rahva Muuseumi ja kirjandusmuuseumi ühendamisega.
Mis erakondade nägemus kultuuripoliitikast on teie omale kõige lähemal?
Sotsiaaldemokraatide oma. Reformierakonnaga on nii sarnaseid kui ka üsna erinevaid arusaamu. Roheliste vaated pole veel piisavalt selged, et järeldusi teha, ja ülejäänuid ma ei nimetaks.
Mis kultuurivaldkond on teie meelest maailma kultuuritippudele kõige lähemal? Mis võiks olla Eesti “kultuurne visiitkaart”?
Muusika, kui rääkida Arvo Pärdist ja Tõnu Kaljustest. Helikunsti eelis on universaalne keel, aga ma olen kindel, et oma eleme
ndis on ka eesti kirjandus maailmatasemel, eriti 20. sajandi luule. Häda on selles, et see maailmatase on peamiselt meie endi jaoks.
Mis kultuurivaldkonda peate kõige paremini, mida kõige kehvemini rahastatuks?
Millest eri valdkondade erinev rahastamine sõltub?
Hoidun kommentaaridest, mis eelistaksid ühte valdkonda teistele.
Kui isiklikult teie käsutuses oleks 50 miljonit krooni eesti kultuuri arendamiseks, siis kuhu te selle praegu suunaksite? Aga 500 miljonit?
50 miljonit jagaksin kultuurkapitali sihtkapitalide vahel ja nemad ise teeksid otsused, kellele ja kuidas seda jagada. 500 miljoni puhul jagaksin osa samal moel kultuurkapitalile, aga sealt jätkuks ka selleks, et Eesti Rahva Muuseum kiiremini edasi liiguks ja eesti kultuuri välismaal paremini tutvustataks. Väga võimalik, et mõni institutsioon või muinsuskaitseobjekt vajab hädasti lisaraha, aga sellise otsuse tegemine nõuab põhjalikumat analüüsi.
Kas sport on kultuur – tähenduses, et kas saavutussport, aga ka rahvasport peaks tingimata olema kultuuriministeeriumi haldusalas?
Hoiaksin spordi jätkuvalt kultuuriministeeriumi haldusalas. Kindlasti on Eesti riigil pakilisemaid halduskorralduslikke probleeme ja ma ei näe spordi irrutamisel kultuurist erilist mõtet.
Mis keeli räägite?
Lisaks eesti keelele olen harjunud iga päev töötama inglise ja vene keeles, see tähendab intervjuud, kõned, debatid, dokumentide koostamine – kõik, mida poliitik peab oskama. Vajadusel saan hakkama ka prantsuse ja soome keelega. Saksa keel, peab tunnistama, on üha enam roostes.
Lõpetuseks (palun ausalt!) – mis oli viimane kontsert, mida kuulasite, etendus ja film, mida vaatasite, raamat, mida lugesite, kunstinäitus, mida külastasite?
Viimane kontsert oli vabariigi aastapäeva kontsert. Etendus oli “Faust” Jarek Kasari ja Rein Paku esituses Von Krahli teatris, lavastaja Taavi Eelmaa. Raamat, millega äsja pikemalt töötasin, on Linnart Mälli, Märt Läänemetsa ja Teet Toome “Ida mõtteloo leksikon” – selle kohta tellis Eesti Ekspress arvustuse ja varsti peaks see ilmuma. Näitus oli Jüri Arraku juubelinäitus. Filmidega on raskem lugu. Jah, Pöffil vaatasin mitut dokumentaalfilmi ja isegi kommenteerisin mõnda, pärast pole kinno jõudnud. Viimane oli “Teisitimõtlejate hääled”, masendav film Tšetšeenia kohta.