KUUBA SÜDAMES
Ilmumisaasta: 2008Kirjastus: Varrak
Toimetaja: Marika Mikli
Kujundaja: Mari Kaljuste
Lehekülgi: 144
Raamatust lähemaltMart Laar ja Andres Herkel vaatlevad Kuuba kommunismi kujunemist ja tänapäeva, kirjeldades erilise kaasaelamisega vabadusvõitlejate maailma ning isiklikke kokkupuuteid nendega.
Mart Laar on korduvalt külastanud Kuuba pagulasi ning vahendanud neile Eesti teed vabadusele. Ta on ka mainekatest ühiskonnategelastest koosneva Rahvusvahelise Kuuba Demokraatiakomitee liige.
Andres Herkel osales 2007. aasta suvel Kuubas salamissioonil, kus kohtus tähtsamate dissidentidega, kes parasjagu ei olnud vangis. Reisi käigus tuli tal tegemist teha ka Kuuba eriteenistustega.
Fotosid 28. augustil toimunud raamatuesitluselt:
TEISED RAAMATUST
Tiit Pruuli (05.09.2008, Diplomaatia nr 61)
Kuuba vabaks!
Andres Herkel, Mart Laar. Kuuba südames. Varrak, Tallinn, 2008. 144lk.
Tšehhi endine president Vaclav Havel on rääkinud seoses Kuubaga loo sellest, kuidas teda, kui ta veel Tšehhoslovakkia poliitvang oli, viidi vanglast linna hambaarsti juurde. Ta istus oma vangirüüs ootekabinetis ja kaasootajad ta kõrval tegid näo, nagu nad ei märkakski, et üks nende hulgast on vang.
Samasugust suhtumist näeme Kuuba puhul - lõbusad turistid veedavad aega Varadero kuurordis, pildistavad poole sajandi vanuseid autosid-uunikume, imetlevad lagunevaid arhitektuurimälestisi Havannas, ostavad tänavalt Che pildiga T-särke, tüdrukuid ja sigareid ning kiidavad vabaduse saare lahedat elu märkamata või tahtmata märgata, mis elu see tegelikult on. Meile, endistele sovettidele, tuleb see elu aga väga tuttav ette. Me ju teame, mis on sõnavabaduse ja inimõiguste puudumine, defitsiit, toidutalongid, telefonikõnede pealtkuulamine, välismaalastega suhtlemiskeeld, totalitaarne ajupesu. Teame, aga ära hakkame unustama!
Seda, et Kuubast oleme mööda vaadanud meiegi, näitab kas või pisiasi, et pärast Jüri Talveti koostatud Kuuba luulevalimiku ilmumist 1988. aastal pole eesti keeles ühtegi Kuubast kõnelevat teost trükitud. Sel aastal on neid ilmunud aga suisa kaks: Marita Lorenzi "Minu kallis Fidel" ja Mart Laari-Andres Herkeli "Kuuba südames". Olgugi, et mõlemad natuke pealiskaudsed, on tegu põnevate teostega. Ja usun ja loodan, et viimatimainitu aitab oluliselt avardada ka eestlaste arusaamu sellest Kariibi mere saarest.
Kui ütlesin, et Laari-Herkeli raamat on pealiskaudne, siis on see õige vaid osaliselt. Oluline on, et kui hakkasin lugedes tegema teemade registrit, mis raamatus isikunimede loetelu kõrval kahjuks puudub, siis selgus, et pea kõik olulisemad märksõnad, mis Kuuba viimase poolsajandi elu iseloomustavad, said kenasti kirja. Tõsi, enamikku valdkondi on vaid põgusalt puudutada jõutud, ent kõik märkimisväärne on vähemalt markeeritud. See on huvilistele väga hea alus edasiliikumiseks. Püüame konkreetsest raamatust natuke edasi liikuda ka käesolevas tutvustuses.
Opositsioon
Loomulikult on mõlema raamatus leiduva essee keskmes võitus vabaduse eest, täpsemalt võitlus Kuuba kommunistliku režiimi vastu. See võitlus on olnud enamasti õilis ja on olnud ka räpane, aga kokkuvõttes on ta Sigade lahest kuni viimase ajani olnud üsna ebaõnnestunud ja lootusetu. Põhjused järgemööda: Fulgencio Batista ja USA äri- ning maffiajõukude tõepoolest röövellik ja diktaatorlik poliitika, Fidel Castro verine arveteõiendamine vaenlastega ja osav propagandasõda, venelaste hiiglaslik seltsimehelik abi, ameeriklaste ebaõnnestunud poliitiline tegevus, eurooplaste ebajärjekindel poliitika, Hugo Chavezi seltsimehelik abi, Kuuba demokratiseerimise jaoks mõeldud abiprogrammide ebaefektiivne kasutamine eksiilkuubalaste poolt.
Tänane opositsioon Kuubas on killustunud. Selle peapõhjuseid on kaks. Esiteks mõistagi valitsuse repressiivne tegevus. Teisitimõtlejaile, kes vabaduses, tehakse kõikvõimalikke takistusi üksteise ja maailmaga suhtlemises - neil ei lubata kodukohast lahkuda, neil ei lubata kasutada telefone, nende vastu korraldatakse mitmesaja osalisega avalikke mõnitamisaktsioone, acto de repudio'id, neid ähvardatakse töökoha kaotuse (kellel see veel üldse alles on), laste koolidest väljaheitmise ja vägivallaga.
Teiseks killustatuse põhjuseks on välismaiste parteilastest abistajate egotsentriline joon - Euroopa liberaalid räägivad Kuuba liberaalidele, et just teie - liberaalid - peate oma programmiga Kuuba päästma. Sotsid ajavad sama juttu sotsidele, kristlikud demokraadid kristlikele demokraatidele.
Samuti on opositsiooni jätkusuutlikkusele halvasti mõjunud väga paljude juhtivate tegelaste lahkumine kodumaalt, julgeolekuorganite infiltreerumisaktsioonid opositsioonilistesse organisatsioonidesse, erakondade ja liikumiste liidrite omavahelised vastuolud ning muud sarnased asjaolud.
Täna näeb aga paljude opositsionääride kodude ustel silte "Ni me voy ni me callo" - "Ei anna alla ega lähe ära". Paljud kannavad valget käevõru "Cambio" - "Muutused" (mille eest maikuus üks tütarlaps oma koolist välja visati).
Ja tuleb märkida, et opositsioonirühmituste koostöö on siiski viimase aasta jooksul paranenud, on kirjutatud alla koostööleppeid, korraldatud ühisaktsioone, otsitud programmilisi ühisosasid.
Ka on viimasel ajal Kuubalt maailma jõudnud mitmeid muid tähelepanuväärseid signaale. Nimetagem näiteks pimeda juristi ja endise poliitvangi Juan Carlos Gonzalez Leiva inimõigusteraporteid, kodanikuühiskonna aktivisti Dagobero Valdesi netiajakirja Convivencia (www.convivenciacuba.es), liberaalide vangistatud juhi Hector Maseda raamatut "Enterrados Vivos" ("Elusalt maetud."), mille esitlused toimusid paari kuu eest Miamis ja Madridis.
Kuuba opositsioon ei piirdu ainult umbes 300 poliit- ja südametunnistusvangiga ning mõnetuhande ametliku ja avaliku parteiliikme, mõnesaja sõltumatu ajakirjaniku ja sõltumatu raamatukoguhoidjaga. Neid inimesi kahjuks väga valdav enamus kuubalastest ei tunne. Ja paljud, kes neist on kuulnud, arvavad tõsimeeli, nii nagu nad on ajalehest lugenud ja televiisorist näinud, et Oswaldo Paya, Vladimiro Roca või Martha Beatriz Roque on ameeriklaste poolt ära ostetud terroristid.
Opositsiooni hulka tuleb liigitada ka kodanikuühiskonna aktivistid, kes korraldavad näiteks haridus- ja kultuuriringide tööd. Siia tuleb lisada see tohutu suur vaikiv opositsioon, kes saab küll aru, mis riigis toimub, aga julgeb sellest praegu rääkida vaid oma kodus ja sosinal. Ja lõpuks kuuluvad opositsiooni hulka mitmed endised ja praegusedki kommunistid, kel puuduvad otsesed sidemed valitseva klanniga. Näiteks 2004. a vallandatud energeetikaminister Marcos Portal, mitmed ametlikud ajakirjanikud, kes on püüdnud kombata lubatavuse piire.
Selgelt tajutav on, et hirm hakkab kuubalastel siiski tasahilju hajuma.
Majandus
Kuuba majandusolukorrast on Laari-Herkeli raamatus juttu õige põgusalt, põhiliselt räägitakse majanduses varem toimunust ja märgatakse tähelepanuväärseid olmefakte. Herkel märgib tegelikult väga õigesti, et Kuuba dissidentide arutelude keskmes on just majandusküsimused. Kuuba majandust hoidis umbes 80% ulatuses pikka aega üleval N Liit, täna ollakse elus tänu Venezuela naftale ja Hiina investeerimishuvile ja -võimele. Ainukesed uued asjad, mida Kuubal praegu näha võib, on kümned tuttuued Hiina autobussid Havanna tänavail.
Kuuba ajalugu on olnud koloniaalsõltuvuse ajalugu - sõltuvus Hispaaniast (lühikest aega Suurbritanniast), sõltuvus Ameerika Ühendriikidest, sõltuvus Nõukogude Liidust. Nüüd usuvad Kuuba sõltumatud majandusteadlased, et riik on kiiresti libisemas Hiina mõjusfääri.
Opositsionääride tähtsaimad arutlusteemad tunduvad juba olema, kuidas muuta käsumajandus turumajanduseks, kas ja kui palju peaks tagastama vara endistele omanikele, mis saab tänaseks suures osas hävinenud suhkrutööstusest ja muust põllumajandusest.
On kolm majandusharu, mis kuubalastele praegu kõva valuutat teenivad. Esiteks eksiilkuubalaste rahasaadetised sugulastele, mida 1990. aastail lubama hakati. Teiseks arstide ja inseneride müümine teistesse Ladina-Ameerika riikidesse. Kolmandaks turism. Kuubalased on olnud sagedased külalised viimaste aastate rahvusvahelistel turismimessidel ja tulemused on tõepoolest näha.
Sel aastal loodab Kuuba vastu võtta enam kui 2,5 miljonit välisturisti. Märgatavalt on kolme viimase aastaga tõusnud just Hispaania turistide arv. See, et Hispaania valitsus püüab oma režiimisõbraliku poliitika abil võtta tulevikupositsioone Kuuba majanduses, on juba üsna varjamatu.
Praegu veel kipaka infrastruktuuriga turismitööstusesse püütakse tõepoolest investeerida. Riikliku turismiarendamise programmi raames renoveeritakse hetkel näiteks Malecõni - Havanna kuulsat kaldapealset.
Kui rääkida kuubalastega tulevikureformidest, siis palju lootusi pannakse ses asjas väliskuubalaste õlule. Meie teame, et eksiilist tulnud rahvuskaaslastega kaasnevad lisaks paljule positiivsele ka omad ohud. Me teame ka, millised karid on näiteks omandireformi teel, kuidas hinnata endiste kommunistide ja inimsusvastaseid kuritegusid sooritanute tegevust. See on ekspertiis, millega Ida-Euroopa riigid võiksid loodetavasti peagi Kuubat aidata. Küsimus on, millal ometi saabub see aeg?
Lubatud reformid
Alates 2006. aastast on Raul Castro võtnud üle põdura venna kõik ametid. Veel selle aasta alguses kostus isegi mõnede opositsioonipoliitikute suust, rääkimata teatud kindlatest Euroopa poliitikutest, lootust, et Raul vähemalt mõningad oma lubatud reformidest käivitab.
Lootusrikkalt jälgiti märtsikuist kirjanike ja kunstnike kongressi (UNIAC), mida juhatas Raul Castro ja millel valitses üllatavalt suur sõnavabadus. Need samad lootused purunesid aga veidi hiljem toimunud ajakirjanike kongressil, kus oli Rauli asemel kohal vana kaardivägi Ramiro Valdesi ja Esteban Lazo näol. ,,Ajakiijanikele - isamaa sõduritele" peeti tõsistalinistlikke manitsuskõnesid.
Kusagilt ei paista lubatud topeltmajanduse lõpetamine, mobiilsed sidevahendid ja internet on endiselt kättesaamatud, opositsionäärid ja inimõiguslased kurdavad pigem totalitaarse haarde tugevnemise üle. Ainukeste positiivsete muutusena, mis hiljuti toimunud, võib nimetada kahte asja. Esiteks seda, et rohkem kui 50 surmamõistetu karistus asendati äsja eluaegse vanglakaristusega (samas kehtib surmaotsus veel kümnekonnale vangile). Teiseks on viimastel nädalatel viidud oma koduprovintside vanglatesse mitmed neist, kes mõisteti süüdi 2003. aasta nn 75 inimese poliitilisel protsessil, kus enamik süüaluseid sai 18-20 aastase vanglakaristuse. Kuigi perekonnaliikmetele on lubatud vangidega regulaarseid kokkusaamisi, on need tehtud üliraskeks, sest tihti tuleb abikaasani jõudmiseks läbida näiteks 500 kilomeetrit. Poliitilisi vange hoitakse vanglais koos kriminaalkurjategijatega, paljud vangid peavad magama põrandal, vaevlema mitmeteistkümnekesi kitsukese kambri ruumi- ja õhupuuduses.
Lootust on
Katoliku kirik annab Kuubas lootust suhteliselt vähestele, ta on viimastel aastatel võtnud endale vaid religioosse ja humanitaarse rolli. Benedictus XVI ajal on kadunud see aktiivsem tsiviilühiskonna algete loomine kiriku ümber, mis iseloomustas Johannes Pauluse valitsemisaja lõppu.
Aga igatahes tasub Kuubat praegu jälgida, sest siin võib toimuda palju ja kiireid muutusi, kas paremuse või halvemuse poole, on iseküsimus. Laari-Herkeli raamatukeseski on juba mõni asi vananenud. Ajakiri Vitral, mida Herkel kiidab (lk 105) on suletud (õieti vanadel tegijatel kästi väljaandmine lõpetada ja uued üllitavad mingit haledat võimudesõbralikku teoloogilist brošüüri). Internetikasutust on Kuubas taas piiratud, netipunktide kasutamiseks peab end isikut tõendava dokumendiga identifitseerima, vastavasse tabelisse pannakse kirja ka sinu poolt külastatud netilehekülgede aadressid. Samuti on piiratud välisosalusega ettevõtete tegevust. Kui Herkel kirjutab, et "Fidelist pole ju üldse enam asja" (lk 124), siis selle väitega ei saa kommentaarideta nõustuda. Ikka ilmuvad tema nime all artiklid revolutsioonilises ajalehes Granma, viimati siis, kui oli vaja sõidelda ajakirjanikuga, kes väitis, et Kuuba majanduse kukutas N Liidu kokkuvarisemine, ja teisega, kes julges kritiseerida Kuuba haridussüsteemi hetkeseisu. Fideli ja tema nime on hädasti vaja sellistel partokraatidel nagu välisminister Felipe Perez Roque, informaatika- ja kommunikatsiooniminister Ramiro Valdes, Riiginõukogu asepresident Esteban Lazo, kindral Julio Casas Regueiro, televisiooni juht Randi Alonso jpt. Fideli lihtrahva seas endiselt populaarset nime vajab see seltskond võimul püsimiseks ja ka oma majandushuvide realiseerimiseks. On ju mitmed partei- ja armeejuhid isiklikult seotud Kuuba sampo - turismitööstusega. On ju mitmed saatnud oma lapsed või lapselapsed elama vihatud kapitalistlikesse riikidesse, kust hoolitsetakse perekonna off-shore firmade eest.
Laari-Herkeli teose näol on tegu teise eestlaste poolt kirjutatud (reisi)raamatuga Kuuba kohta. Eelmise autor oli kommunistlik ideoloogiatöötaja Max Laosson. Toda, 1965. aastal ilmunud raamatut tasub ka korraks sirvida. Vaadake pilte revolutsioonijärgsest Kuubast, vaadake, kui ilusad on veel majad Havannas, vaadake, milline nägi see maa välja enne kommunistlikku enesehävitust. Need pildid annavad lootust. Lootusrikas ja õigeaegne on ka Laari-Herkeli raamat.
Ja kui Eesti riik plaanib oma edaspidiseid arenguabirahasid, siis arvan, et ühel hetkel võiks Georgia, Ukraina ja teiste kõrval siia nimistusse kuuluda ka Kuuba. Või esialgu siis demokraatliku Kuuba eest võitlevad jõud.
Anders Härm (03.10.2008, Sirp)
Castro ja Laar – vennad revolutsionäärid
Mart Laar on võimekas mees. Ta jõuab kõikjale ja on kõikjal. Laar teab absoluutse ja igavese õnne valemit. Tema teab, mis on õige ja mis on väär, kuidas peaksid maailmas asjad käima ja kuidas nad mitte ei pea käima. Tema teab, millal tuleb maailmale teha solvunud nägu ja millal võib võidukalt naeratada.
Naeratamiseks on muidugi põhjust. Edusammude eest Eesti kapitaliseerimisel lisaks Raudse Leedi tunnustavale suudlusele Milton Friedmani majandusauhinnaga pärjatud Laar näib uskuvat, et just temale on usaldatud missioon terve maailma vabastamiseks viimastestki kommunismi painajatest ja sotsialismi pahedest (kõige parem meetod on keelustamine). Laari mudel on lihtne ja seda lollikindlam, et selline režiim domineerib enamikus maailma riikides.
Müstilise „Eesti tee” brändinud vapper ekspeaminister on valmis kõigiga oma kogemust jagama, kuidas totalitaarsetel võimuritel hambad kurku lüüa ning üles ehitada korralik kapitalistlik demokraatia, mida hoitakse koos rahvusliku hõllanduse riiklikult organiseeritud propagandaga, kuid mille majandus ja selle kontrollihoovad kuuluvad globaalsele kapitalile. Eraomand, kapital ja rahvusriik on prohvet Mart Laari heaolu kolmainsus. Demokraatial on selles mudelis ainult üks
ülesanne – tagada globaalse kapitali hegemoonia, sest ükskõik milline poliitiline otsus, mis võiks kapitali tsirkulatsiooni takistada või, hoidku jumal, seda kontrolli all hoida, on põhimõtteliselt halb majandusotsus. Nii määrabki majandus ära poliitika ja poliitika inimeste elu. Ühiskonnas, kus ettevõtlusalane nutikus on kuulutatud suurimaks inimlikuks kvaliteediks, kõige paremaks iseloomujooneks, on äritegemisest mitte huvitatud, end teisal rakendavad inimesed või need, kes pole süsteemiga nõus, lihtsalt mõttetud luuserid, kes oma eluga hakkama ei saa. Riigid, mis asuvad investeeringute nimel üksteisega kapitalistlikku töövõistlusesse parema majanduskeskkonna loomiseks ning toituvad globaalse kapitali tsirkulatsioonist, saavad teha üksnes selliseid poliitilisi otsuseid, mis on kapitalile soodsad ja selle poolt ette ära määratud. Selline režiim, mis on kaasa toonud poliitilise maailmavaate mitmekesisuse totaalse ahenemise, garanteerib Laari arvates ülemaailmse õnne.
Mõneks aastaks konverteeris Laar ka ise oma poliitilise kapitali majanduslikuks Swedbanki panganõukogu liikmena. Mine võta nüüd kinni, kumb kumba tegi, kas Laar Schröderit või Schröder Laari, asudes Nord Streami eestkõneleja autule, ent hästi tasustatud positsioonile. Nüüd, kui töö panganõukogus enam konti ei murra, jääb aega ka muuks. Eesti leegioni heroiseerimise kõrvalt käib ta siin ja seal demokraatia nimel nõustamas algajaid riigijuhte. Või, kes teab, võib-olla käib ta endisele kodupangale siiski uut turgu ette valmistamas. Ta on Gruusia peaministri nõunik ja kui juba olukord hakkabki natuke hapuks kiskuma ning meie Laarilt thatcherismi õppetunde võtnud Saakašvili hakkab ilmutama esimesi diktaatoritunnuseid, astub õnneks mängu Medvedev ja päästab päeva ning Laari juba kahtlaseks muutunud mainega hoolealuse. Küll Osseetia ja Abhaasia hinnaga, aga praegu ei räägi ju keegi enam Saakašvili kahtlasest käitumisest opositsiooniga, mis nõuab vaatamata kogu maailma toetusest Gruusia juhile visalt tema tagasiastumist.
Paistab, et Erna retke taolistest militaristlikest maastikumängudest ekspeaministrile adrenaliinisüstiks enam ei piisa ja ta kannatab Eestis elades ilmselt kohutava igavuse käes. Nii üritabki ta taas ja taas läbi elada oma nooruspõlve uljamaid revolutsiooniaastaid, et paratamatult tekib paralleel Castro ja Laari vahel: kui neid ka miski muu ei seo, siis igikestev armastus revolutsiooni kui sellise vastu kindlasti. Aga mis teha, uuem aeg Eestis ei jäta erilist kohta igati nauditavale seikluspoliitikale, igikestvale kriisiolukorrale, mis võimaldaks väga laialdaselt emotsionaalseid kõrghetki rahvustunde ülevast leitsakust õigluse võidust tuleneva paksu rahuloluni. Rahvasuus juba „Märgamisajaks” ristitud katse uuesti läbi elada 1988. aasta suve kuumi sündmusi, on Laari-taolisele kõrgelennulisele revolutsionäärile lihtsalt liiga mage.
Nüüd on elukutseline mässaja Laar koos välitöödele läkitatud Andres Herkeliga liitunud Kuuba pagulaste ja opositsiooniga ning valmistavad paradiisisaarel ette demokraatlikku revolutsiooni, kapitalismi lõplikku võitu. Raamat pealkirjaga „Kuuba südames” on jagatud kahte ossa. Esimese osa moodustab Laari ülevaade Kuuba ajaloost, mis lõpeb kahes peatükis visandatud kiirkursusega maailmaparandamisest à la Laar. Seda täiendab Herkeli isiklike kogemuste kirjeldus kohtumistest Kuuba opositsiooniliidritega, mis on läbi põimitud kokkupõrgetega saare võimude ning (spioonidest?) tangotantsijatega. Kui Herkeli osa pulbitseb seikluslikust õhinast ja isiklikest tunnetest nii Kuuba saare kui ka kauni ungarlanna Dora vastu, siis Laari osa kandev emotsioon on halvasti varjatud viha justkui neutraalselt edastatud ajaloolise ülevaate kattevarjus. Raamat on oma lühidusest ning pealiskaudsusest hoolimata ladus lugemine, kirjutatud väga emotsionaalselt ja tundub, et ka väga kiiresti.
Õhku jääb küsimus: miks nüüd? Miks anti see välja just nüüd kõigi võimalike ajahetkede seas Kuuba-teemalise raamatu väljaandmiseks? Mis on selle raamatu eesmärk? Me ei saa ju sealt teada midagi rabavalt uut, midagi sellist, mis avaks Castro režiimi julmuse kuidagi eriliselt võikast vaatepunktist. Selle raamatu kirjutamise ajendi üle juurdlesin ma peaaegu selle keskpaigani. Variante oli mitu, kuid see jäi mulle arusaamatuks kuni hetkeni, mil ma leidsin selle raamatu tegelikku sisu avava võtme. Mart Laar küsib ühes oma osa lõpupeatükkidest, et miks küll dissident Oswaldo Paya ei ole saanud Nobeli rahupreemiat, ja vastab ise: „Erinevad organisatsioonid on teda korduvalt Nobeli rahupreemia kandidaadiks esitanud, kuid vasakule kalduv nõukogu pole kommunistliku diktatuuri vastu võitlevale Payale auhinna andmisest vähemalt seni huvitatud olnud”.
Nüüd oli mul asjast kohe palju selgem pilt! Asi ei ole lõpuks üldse enam Castros ega isegi mitte täiesti tühjast taas välja tõmmatud kommunismitondi reanimeerimises. Asi ei ole ka selles, et Che Guevara ja Fidel Castro kuritegude loetlemine peaks tõestama absoluutse veenvusega, et jutud Ühendriikide imperialistlikest kalduvustest on kommarite jube väljamõeldis. Ei-ei, asi on igasuguse vasakpoolse mõtteviisi põhimõttelises kahtluse alla seadmises. Need on väikesed, justkui muuseas öeldud repliigid, siin-seal poetatud märkused, mille kaudu käib lugeja deoloogiline töötlemine, kus Kuuba raskest olukorrast rääkiva põhiliini sees samastatakse kommunistidest „jõhkardid” kõikvõimalike ideoloogiliselt kahtlaste vasakpoolsetega Euroopas ja üle maailma.
Justkui märkamatult jõuame sinnamaani, kus Hispaania sotsiaaldemokraatlikust valitsusest saavad kõige jälgimad Castro toetajad ja kuidas Herkel tõsiselt kahtleb nende delegatsiooni kuuluva Mátyás Eörsi Ungari näites, et endised kommunistid võiksid ka demokraatlikes tingimustes poliitikas osaleda. Kõik sellised vihjed, kaasa arvatud Günter Grassi ja teiste kultuuritegelastest vasakintellektuaalide aadressil, katsuvad meid veenda selles, et ega need sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid ikka päris õiged vennad ei ole – eks nad ikka ühed Castro tallalakkujad ja kommurajakad ole. Ja isegi kui Herkel jõuab raamatu lõpuosas järeldusele, et ka sotsialist võib olla inimene – nende delegatsiooni kuulunud Erik Jurgens osutus Herkeli arvates lõpuks ikkagi meeldivaks tegelaseks – siis üleüldine foon on selleks hetkeks juba loodud.
Raske on pidada seda raamatut millekski muuks kui propagandateoseks, kus Kuuba diktatuuri õõnestamise õilsas kattevarjus toimub lugeja vaktsineerimine kõikvõimalike tekkida võivate halbade vasakpoolsete sümpaatiate vastu. Miks on just praegu vaja asuda kommunismitonti reanimeerima, kus meile lähim kommunistlikku retoorikat pruukiv režiim asub Hiinas? Miks just nüüd võtavad kaks konservatiivset poliitikut tõestada meile oma rahvusvahelist haaret? Kas seda võib mõista lähenevate Euroopa parlamendi valimiste kontekstis, peaks aeg näitama. Igatahes näib vastus olevat seal imaginaarsel kujul antud: ainult meie, kommunismivastased rahvuslikud vabadusvõitlejad, hoolime Euroopa Liidu tasandil kommunismivastasest võitlusest nii palju, et suudame selleks ka midagi ära teha. Või tahavad Laar ja Herkel meile tõsimeeli tõestada, et maailma absoluutse õnne teel seisavadki veel üksnes mingid kommunistlikud gerondid nagu Põhja-Korea ja Kuuba? Et kui need režiimid on kukutatud, siis ongi käes hea uus ilm, globaalse kapitalismi absoluutne paradiis?
Jan Jõgis-Laats (29.08.2008, Eesti Päevaleht)
Kahe tegevpoliitiku – Mart Laari ja Andres Herkeli – kirjutatud ja eile poelettidele jõudnud “Kuuba südames” tekitab vastakaid tundeid. Õhuke kõvakaaneline teos algab Laari ligi 60-leheküljelise ülevaatega Kuuba viimase paari sajandi ajaloost ja märkimisväärsematest isikutest saare arengus. Kahjuks on eksiilkuubalaste ringkondadele reformikogemusi jagav Laar oma osa ilmselgelt kiiruga kokku kirjutanud ning ka toimetaja on jätnud sisse mõne Eesti lugeja silma kriipiva stiili- ja mõttevääratuse. Ilmselgelt on eesti keeles kodusem lugeda Vabaduse saare pindala ja mõõtmeid meetermõõdustikus, mitte aga ingliskeelsest kirjandusest laenatud miilides ja ruutmiilides (lk 10). Samamoodi ei pidanud ju Nõukogude Liit “vennalikku” Kuubat üleval mitte niivõrd subsideeritud õliga (lk 43), vaid ikkagi kütuse või naftaga. Ebaühtlasest tasemest hoolimata on autorite endi poolt ajalooesseeks nimetatav Laari kirjutis Kuuba arengust vähem informeeritule siiski tõenäoliselt huvitav lugeda, kuigi olemuselt sobituks tekst paremini mõnda kooliõpikusse.Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee liikmena ise mullu suvel Kuubas käinud Herkeli jutustus on aga hoopis teisest puust. Vaheda sulega päevikuna kirjutatut võiks olemuselt võrrelda isegi väikest sorti spioonipõnevikuga. Kahjuks aga ainult väikest sorti, sest mahult jääb viiepäevase sõidu ajal kogetu ja mõeldu ülestähendus ennekõike reisipäevikuks. Kuid lugemiseks on see paeluv ja kiiresti haaratav. Kõrvuti ülestähendustega kohtumistest julgete Kuuba dissidentidega ning aruteluga diktatuurirežiimi õõnestamise võimaluste üle saab kaasa elada ka Herkeli luulelisele sümpaatiale kolme parlamendisaadiku tõlgina Kuubal käinud Gábor Beszterczey ilusa tütre Dora edusammude vastu tantsupõrandal.