Mis on Põhja-Tallinna valu ja võlu?

Looduslikult kõige kaunim ja kõige pikema rannikuribaga linnaosa ei ole oma potentsiaali piisavalt realiseerinud. On hulk probleeme, nagu koleplaneeringud, raskeveokid kitsastel tänavatel, Stroomi metsa heakord ja kaitse, lasteaiakohtade puudus ja palju muud. Aga on ka palju positiivset. Kalamaja ja Pelgulinn on kõrge miljööväärtusega elurajoonid, mis asuvad vanalinna vahetus naabruses. Need tuleb Kesklinnaga paremini siduda, praegu lahutavad meid liiklusvood ja kehva kuulsusega Balti jaam. Kalamaja pargi kordategemine ja Telliskivi loomelinnak on kindlasti väärt algatused. Sellised vaba aja keskused panevad linnaosa särama, loovad kohaliku identiteedi. Samas ei ole Põhja-Tallinnas ühtegi suuremat spordirajatist.

Olen kunagi öelnud, et Põhja-Tallinn on lihvimata pärl. Eriti käib See Kopli ja Paljassaare kohta, kuid ka Pelgurand ja Stroomi piirkond väärib paremat. Stroomi metsa täisehitamine Merimetsa poolt ning jutud Põhjaväila juhtimisest läbi parkmetsa tuleb lõpetada.

Mis teemad tahaksid volikogus või linnaosa halduskogus ette võtta? 

Olen pea kõigi eespool kirjeldatud Põhja-Tallinna probleemidega pikka aega tegelenud. Lisaksin veel ohtlike raudteeveoste küsimuse, mille Isamaaliit kaksteist aastat tagasi tõstatas. Vaatamata algsele vastuseisule on olukord aastate jooksul paranenud ja probleem teadvustatud. Aga päris korras need asjad pole – näiteks väetisekottide ja vedelkütuse ligistikku ladustamine Paljassaares on endiselt väga ohtlik kokteil. Põhja-Tallinna halduskogu häda näen selles, et kui kümme aastat tagasi toimusid seal asjalikud ja tihti tulised arutelud, siis nüüd on see suurel määral muutunud Keskerakonna kummitempliks.

Volikogus on lugu isegi kurvem, sest esimene asi, mis vastu vaatab, on fi nantskuristik. Lasteaedade ja noortespordi rahastamine kiratseb, aga propagandaks on valimiste eel raha küll. Sellises olukorras on hädavajalik valitsemisreform, mis kõrvaldaks ülemäärase politiseerituse linna täitevvõimu eri tasanditel. Meie pakutud valitsemismudel on odavam, efektiivsem ja ausam. Praegu jagab täitevvõim volikokku kuuluvatele Keskerakonna saadikutele ameti ametikohti linna struktuurides või muid soodustusi, muutes nad niiviisi täissõltlasteks. Tihti juhib volikogu liige linna poolt rahastatavat asutust ja see loob kohe sõltuvussuhte. Volikogu kui sõltumatu rahvaesinduse roll tuleb taastada.

Kas siis IRli loosung “Tallinn vajab vahetust” tähendabki seda, et volikogu roll suureneb?

Jah, see tähendab muuhulgas ka seda. Selleks peavad vahetuma ka inimesed ja võimu teostavad erakonnad. Aga kõige enam näen ma vajadust juhtimisstiili muutmise järele. Küsimus on selles, kas Tallinna juhitakse kui euroopalikku linna või jääb valitsema vana mentaliteet, kus vasallsõltuvus ja parteiline ringkäendus käib igapäevase linnajuhtimise juurde. Me räägime Tallinnast kui Euroopa kultuuripealinnast. See on suur au ja meie linn oma pika ajaloo ja värvika kultuuriga väärib seda. Ma väga tahan, et me suudaksime viia ka linnajuhtimise euroopaliku poliitikakultuuri tasandile.

Kui palju sul pealinna probleemide jaoks aega on?

Aega jääb piisavalt, et saada aru, mida ja kuidas tuleb muuta. Tallinnas toimuv ei seisa muust poliitikast lahus. Ka Eesti-Vene suhted peegelduvad siin. Infosõda meie riigi vastu ei toimu ju mingis abstraktses ruumis, vaid suurel määral koonduvad need sündmused Tallinnale. Kui Tallinn vastandub riigile ja üritab ajada mingit oma välispoliitikat, siis tahan mina öelda, et tallinlased ei ole Edgar Savisaarele sellist mandaati andnud.

Kas tallinlastel üldse on mingi valik?

Loomulikult on. Kui inimestel tekib jõuetustunne ja suhtumine, et nagunii meist midagi ei sõltu, siis läheb ühiskond allamäge. Sellele tuleb igal juhul vastu seista. Kindlasti pole valija roll üksnes see, et käia vahel harva valimiskasti juures. Mida rohkem on neid valijaid, kes ise tõstatavad küsimusi ja on kodanikena aktiivsed ja positiivsed, seda tugevamad me oleme.