Keskerakond muutub alles pärast Savisaare ajastut

Keskerakond on osutanud, et ajakirjandus neid ei armasta, aga samas on meedia väidetavalt vaenulik suhtumine valijaid nende juurde pigem kinnistanud. Kas see on nii?

Nad naudivad meedia tähelepanu täiel rinnal ega hooli eriti, kas see on positiivne või negatiivne. Kuna Keskerakond esindab tihti traumaatilise ellusuhtumisega valijaid, siis nad enamasti ignoreerivad loogilisi argumente ning püüavad kriitika puhul käituda kui kannataja.

Aga minu meelest on probleemi olemus mujal. Keskerakond mitte ei hari ega ravi oma valijaid, vaid laseb liugu nende vähesel informeeritusel ja kompleksidel. Minu jaoks on just see amoraalne ja tihti ei jää see ka ajakirjandusel märkamata.

Eesti ajaleht või mõni Soome professor võib kolm korda päevas öelda, et volikogu esimehel Vitsutil pole ilus lasta volikogu kantselei ametnikul enda kasuks linnakodanikke läbi helistada, aga Keskerakonna valijad on liiga vähese kodanikuharidusega, et sellest aru saada.

Keskerakond toimib meie poliitilisel maastikul nagu poliitilise kultuuri allakiskumise masin. Alati on oht, et seda, mida nemad teevad, püüab keegi teine peagi jäljendada. Me ikka kaugeneme nonde kohukeste ja küttepuude eksponeerimisega euroopalikust poliitikakultuurist suure mühinaga.

Nad on ka rõhutanud, et Reformi ja IRLi kriitika nende aadressil on vesi nende veskile. Kas jagate seda arvamust?

Kõigepealt on IRL-i peaeesmärk oma seisukohtade tutvustamine, mitte Keskerakonna kirumine. Samas arvan, et kriitika Keskerakonna aadressil on 99,9% õige. Kuna Keskerakond on viimastel aastatel otsustanud samastada end Vene parteina Eestis, siis kasutatakse tihti samu stereotüüpe, millega Kremli propaganda end Eestile vastandab. Kahjuks töötab selline lõhestamine vägagi hästi. Meie asi on hinnata, mis on need kohad Keskerakonna propagandas, millele tuleb reageerida ja millele mitte. Ütleksin, et pigem on meedia kerglane, reageerides tihti ka üpris alamõõdulisele jamale.

Kas olete oma Keskerakonna-kriitilistest väljaütlemistes teinud vigu?

Kõik, mis me oleme öelnud, on karm tõde. Küsimus on pigem selles, kuidas noid võimumehhanisme ja kuritarvitusi inimestele selgitada. Mõtlen just vahetut suhtlemist, mis on kõige tõhusam. Kodanikuharidus on ju nõrk, me alles hakkame esimest korda ühiskonnana aru saama, mis on majanduskriis ja kuidas ta tuleb. Demokraatia mängureeglitest arusaamine on tihti veel keerulisem.

Olen näinud Keskerakonna „demokraatiat” Põhja-Tallinna halduskogus, kus hulk vaikivaid ja eesti keelt kehvalt oskavaid seltsimehi hääletavad Vladimir Velmani või Märt Sultsi märguande peale „kak položeno”. Ootan pikisilmi, millal nende asemel tuleb uus põlvkond, kes hakkab asju teisiti nägema ja kellel on huvi linna probleemidesse ka tegelikult sekkuda.

Aga see eeldab, et Savisaare ajastu saab läbi ning Keskerakonda hakkab ka tipus juhtima Ratase, Repsi ja Simsoni põlvkond. Väga võimalik, et sel juhul pudeneb Keskerakond mitmeks erinevaks parteiks ja mõni neist on normaalne partner.