tõepoolest sõnadega, et “sündinud 1962. aastal Tallinnas”, aga mu lapsepõlv möödus Rahula mõisas, mis asub mõned kilomeetrid Tallinna piirist Pärnu suunas. See väikemõis on ajaloos kõige enam tuntud sellega, et kuulus XVIII sajandil Etioopias sündinud Abraham Hannibalile, kes oli Tallinna komandant ja Puškini vaarisa.
Kui mina siia ilma tulin ja esimesi samme tegin, oli selline tunne, nagu oleks paarisaja-aastane valitsejamaja, pool parki ja tiik koos pisikese saarega aegade algusest peale meie perele kuulunud. Aga kui ma juba maailma rohkem tähele panema olin õppinud, korraldas isa ühel suvel, nagu ta ütles, “Paldiski rahva kokkutuleku”. Hakkasin aru saama, et isa, ta lähemad sugulased ja sõbrad on jätnud kunagi oma kodud kuhugi, kuhu ei saa minna. Pereringis kõneldi ikka Tõnise talust kui kaotatud kodust. Tegelikult polnud see üldse kaugel. Ohtre külakoht Paldiski külje all on Rahulast vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel, aga see oli juba ammugi suletud sõjaväetsoon. Praegune Paldiski sissesõidutee läheb otse üle kunagise Tõnise talu õue.
Miks ma sellest nii pikalt kõnelen? Aga sellepärast, et olen aru saanud, kui tähtis on inimesele kodu ja lapsepõlv. Ja kui ohtlik on juurtetus. Tegelikult läks mu isal hästi. Kui venelased sisse tulid, maksis Eesti riik baaside alla jäänud talude eest korraliku summa, mille eest sai teise kodu osta. Ta jäi sõjas terveks ja abiellus emaga ja siis tulid lapsed – kõigepealt mu kolm vanemat õde ja mina viimasena.
Emapoolne suguvõsa Nissi kihelkonnast on õige rahvarohke. Igas inimkoosluses peab olema keegi, kelle isik ja mõju seob teised tervikuks ega lase sidemel katkeda. Mu ema täditütar, Eesti esimene naispastor Laine Villenthal on just selline inimene. Kui ta poleks kõrges eas kodukohta naasnud ja Nissi palvemajas suguvõsa kokkutulekuid teinud, oleksid mu teadmised vanaonude ja vanatädide arvukaist järeltulijaist palju vaesemad.
Mu lapsepõlve Rahula oli kaunis maa ja mida vanemaks saan, seda kaunimana ta paistab. Tõsi, kohati oli lapsel raske aru saada, miks meie teeme heina “teiste söödilt” või miks kolhoosi vilja “meie põllult” lõigatakse.
Koolidega oli nõnda, et õed läksid Jõgisoo algkooli lõpetamise järel edasi linna, aga minuga läks kõik teisiti. Kui olin Jõgisool ühe aasta käinud, pandi see kool kinni. Teise klassi poissi ei saanud üksi linna peale usaldada ja nii läksin Jälgimäele, teise naaberküla kooli. Seal sain käia teisest seitsmenda klassini, siis arvati, et ka seda kooli pole kellelegi tarvis. Mind aga meelitati Sakku, kus kohe-kohe pidi keskkool avatama.
Saku Keskkooli lõpetasin 1980. aastal, see oli teine lend. Keskkooli ajal tegin suure innuga kergejõustikku. Lasse Viren ja Enn Sellik olid mu iidolid, aga neist erinevalt olin vist üsna andetu. Mõned Harju meistritiitlid noorteklassis jäid laeks.
Ei mäletagi, et oleksin tollal õppimist väga tõsiselt võtnud, aga õdede eeskujul tundus Tartusse ülikooli minek kuidagi enesestmõistetav. Õieti pani vanim õde Helle mu vist juba neljandas klassis osavalt paika. Ühel heal päeval ta lihtsalt teatas, et homme pole sul kooli vaja minna, vaid tuled minuga koos Tartusse, sest seal on Ülikool.
Miks ma Ülikooli minnes just psühholoogia valisin, on endalegi tagantjärele pisut mõistatus. Võinuks ju valida näiteks ajaloo, aga tahtsin midagi, mis puudutaks inimest. Võib-olla polnud vähetähtis seegi, et samale erialale andis dokumendid sisse üks mu klassiõde ja ta meeldis mulle. Läks nii, et tema sisse ei saanud, aga mina sain. Psühholoogia võimes inimese olemust seletada võis ehk pettuda, aga ma ei pettunud inimestes, kellega koos õppisin. Kui peaksin meie tuumiku mentaliteedi kuidagi kahe sõnaga kokku võtma, siis võiks see olla “rõõmus skepsis”. Ühelt poolt optimism ja suur inimlik soojus, aga
teiselt poolt kriitiline, vahel lõikavalt irooniline pilk ühiskonnale meie ümber.
Kaheksakümnendate aastate Ülikool oli surutisele vaatamata väga rikas. Pean tunnistama, et kui ma esimest korda orientalistikaringi läksin, siis oli mul väga ähmane ettekujutus sellest, mis orientalistika on. Aga Linnart Mälli karismaatiline kuju kütkestas üliõpilasi ja algne soov asjaga veidi tutvuda lõppes budismi-teemalise diplomitööga. Psühholoogide kõige popim õppejõud oli
Aga loomulikult ei veetnud üliõpilased oma aega üksnes loengutes ja raamatukogus. Armumise eest pole eriti noores eas keegi kaitstud ja seda juhtus ühtevalu. Kõige kõvemini ma armusin Kaiesse, kellega olen koos elanud juba üle poole oma senisest elust. Tema kodu kaudu armusin ka Võrumaa laiadesse metsadesse ja maalilisse kuppelmaastikku.
Ma kujutanuks end hea meelega ette Tartu teadlasena. Aga selleks sobivat valikut algul ei olnud ja nii tulin lõpetamise järel Tallinna. Sain nooremteaduriks Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis, mille muljetavaldav lühend oli PTUI ehk iroonilisemalt öelduna ENSV PTUI. Samas käisin vahepeal lausa iga nädal Tartus sanskriti keelt õppimas ja olin sisimas veendunud, et päris pedagoogikateadlast minust ei saa. Sellest hoolimata tuli isegi pedagoogikas ette ootamatuid väljakutseid. Sattusin kirjutama perekonnaõpetuse ja psühholoogia õpikut keskkoolile, mis 1989. aastal ka ilmus. See on kõige läbimõtlematum ja kõige suuretiraažilisem raamat, mida ma kunagi kirjutanud olen.
Aga siis saabuski 1988. aasta. Millalgi kevadel hakkasin tihedamalt suhtlema Mait Raunaga, aasta noorema psühholoogiga, kes töötas Rahvaloomingukeskuses. Ta ütles ikka, et see on samasugune “Udu-uurimise Instituut”, nagu minu oma. Pärast Sõltumatut Noortefoorumit 1988. aasta juunis hakkas Maidu kabinetis Estonia teatrimaja katusekambris lausa igapäevaselt kogunema sõpruskond, kuhu kuulusid veel Mart Nutt, Toomas Kümmel, Avo Üprus, Indrek Teder ja paljud-paljud teised. Sellest sündisid Sõltumatu Infokeskus ja ajakiri “Heinakuu”. Meiega ühinesid veel Tiina Hallik ja Andres Mäe, kes lisaks olid ametis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutamisega.
Tagantjärele on isegi raske nime anda sellele, mida me tegime. Ju ta oli üks “poolavalik underground”. Infokeskuse teated rippusid mitmel avalikul stendil, eriti aga Ülemkohtu hoone ees, kus piketeeriti vabadust Enn Tartole ja Mart Niklusele. Üks teade trükiti isegi “Noorte Hääles”, mis kuuldavasti toimetajale suure peapesu põhjustas. “Heinakuud” paljundati koopiamasinatel, kus vähegi võimalik.
Mait on kirjutanud sellest ajast raamatu “Wake up”. Ta kujutusviis on veidi nihestatud ja ega tegelased tollal teadnud, et neist raamat tehakse. Igal juhul oli see üks Eesti vabaduse paljudest algustest – nii nagu meie, tollased noored, seda nägime ja läbi elasime. 1988. aasta kuumal suvel kohtusin paljude inimestega, kelle roll Eesti edasises kujunemises on olnud väga suur: näiteks Mart Laar, Tunne Kelam, Jüri Adams.
Noorteühenduse “Res Publica” asutamine järgmisel suvel oli pigem 1988. aasta järellainetus. Palju inimesi oli kokku saanud ja avastanud, et neil on üsna sarnased vaated. Tollal ei osanud ma uneski näha, et kunagi teeb järgmine põlvkond “Res Publicast” erakonna, mis 2006. aastal ühineb teise erakonnaga, kuhu mina olen aastaid kuulunud – Isamaaliiduga.
Aga enne seda juhtus veel palju tähtsat. Kui Eesti oli jälle vaba, võttis minus üheksakümnendate algul taas võimust soov olla “vaikne teadlane”. Kummati seisis sellele ikka vastu n.-ö. ajakirjanduslik kiusatus, mis mu ikka ja jälle poliitika juurde tõi. Jõudsin töötada “Vikerkaares” toimetajana ja “Eesti Elus” peatoimetajana, teha regulaarseid kommentaare “Vaba Euroopale” ja hiljem “Hommikulehele” ning mitteregulaarseid esseid mitmele poole. Pidasin ka Humanitaarinstituudis loenguid Ida filosoofiast ja mõtlesin väitekirjale, kuni sõbrad Mart Nutt ja Vootele Hansen must võitu said 1993. aastal tollase Riigikogu “Isamaa” fraktsiooni juurde nõunikuks meelitasid. Ma ei läinud aktiivselt kaasa “Isamaa” esimese tõusuga, kuid mulle tundus üdini ebaõiglane see materdamine, mis pärast kiireid reforme osaks sai. Tegelikult sellest ajast olengi oma poliitilise elukalduvusega leppinud, 1999. aastast Riigikogu liikmena.
See, kas olen poliitikuna vajalik ja andekas, jäägu pigem teiste otsustada. Küll võin öelda, et olen aja jooksul ühte kui teist õppinud ja saanud kogemusi väga erinevatel tasanditel. Kõigepealt olin erakonna pressijuht, siis Tallinna piirkonna esimees. Riigikogus olen töötanud erinevates komisjonides, olnud fraktsiooni aseesimees ja viimastel aastatel esimees. Väga huvitavaid võimalusi on andnud Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, usaldades mulle raportite koostamise inimõiguste ja valimisvabaduse olukorrast erinevates riikides.
Just viimane töö viis mu põhjalikumalt Vene teema juurde, millest on ilmumas raamat. Enne seda ilmus 1997. aastal artiklite ja esseede kogu “Ajalugu on rikas” ning 2002. aastal uurimuslik “Müüt ja mõtlemine”.
Ma olen õnnelik sellepärast, et olen saanud teha asju, mida pean tähtsaks ja vajalikuks. Aga suurim
õnn ei peitu ju töös ega karjääris. Mu elu kõige imelisem sündmus juhtus 1999. aastal. Siis sündis meie peresse ainus laps, poeg Henrik Hannes. Praegu õpib ta Tallinna Prantsuse Lütseumis ja on ema-isa rõõmuks tubli poiss. Vanavanemaid tal kahjuks enam pole.
Meie kõigi elu ja Eesti elu – see on üks avatud raamat. Meist endist sõltub, kuidas seda edasi kirjutame.
advendiajal 2006
.JPG)